[ pool kakskümmend ]

Palju ei viitsi kirjutada. Olen väsinud.

Kuid õnnelik..

millegipärast

Viisin eile ühikavõtme ära.

Natuke aega läks aga asja sai.

Tegime Dorisega täna saja tuhandekümne viienda kaheksa miljon kuussajandat korda koorest pastarooga.

MmmmMmm, mõnusalt koorene..

Kahjuks läks ta mõne aja vältel kooresest olekust kuivanud olekusse. Ei saanud me seda maitset ka parandada piimaga. Täna oli mingi piima defitsiit terves koolis, no ei tulnud piima kohale.

‘Jaa, tunni aja pärast tuleb.’

*tund aega möödas*

‘Mmm, poole tunni pärast tuleb..’

*poole tunni pärast ‘Noh, on kohal ??!?!’*

‘Ei… Tunni aja pärast tuleb.’

Ja ei tulnudki.

Kraavipiim.

Jagasime täna Dorisega. Kuigi oleks pidanud transad olema (transport). Vastumeelt läksime sellegipoolest jagama.

Ei tahtnud kohe üldse minna, kuna teadsin oma köhahooge ette. Kui palju räägin, kuivab kurk ära, pisarad hakkavad tulema, väike lämbumine ja räige köhahoog.

Keset seaprae jagamist tekkis siis selline olukord. Olin sunnitud oma köha alla neelama, pisaraid ma ohjeldada ei suutnud. Lõpuks andsin poolenisti lämbudes seaprae ära ja jooksin kähku kööki köhima.

Tiiu: ‘Köha on või ?’

Pole ammu oma räigest lõustast pilte teinud.

Räige..

Late Night Alumni – Epilogue

[ here's where the floor starts to fade ]

Olen voodirežiimil olnud juba 2 koolipäeva.

Tegelt olin täna valmis juba kooli minema, ärkasin vara üles, jõin teed, jõin siirupit, tarvitasin kurguspreid ja pakkisin oma koti valmis. Siis aga tuli sõnum Doriselt, et tema ei lähegi täna kooli, on haigeks jäänud. Mõni aeg hiljem keelas magav inimene mul kooli minemast.

Nii ma siis voodirežiimil olen tänagi.

Õnneks on lõppemas selle nädalaga viies periood – praktikaperiood ja algamas on 10 nädalat (5×2 ehk 2 perioodi) õppimisfaasi.

Täna tuleb ka ühikavärgiga tegelda, ehk siis täna on see päev, mil ma annan oma ühikavõtit ära. Seega, tuleb voodirežiimist veidi loobuda ja loksuda ühistranspordiga kooli. Kasutan võimalust ja lähen ka raamatukokku, siis sa lõpuks oma võlga ära teha.

Haigusest siis niipalju, et suurtest köhimishoogudest on mu olematud kõhulihased valusad, kõrvad on endiselt lukus. Õnneks pole enam seda häda, et kui ma ninaspreid kasutan, siis hakkab nina ullult kihelema, mis paneb mu silmad vett tilkuma. Sellega kaasnes ka ilge peavalu. Tegi olemist ikka väga võimatuks. 

Praeguseks ainukeseks takistuseks ongi mu ‘kuiv’ köha. Köhahood. Kurk enam niivõrd ei valutagi.

Ja mesi on ikka üle mõistuse kallis kraam !!!!!!!!!!!!

Awolnation – Sail

[ open sewer ]

[ direktori vastuvõtt ]

Hommikujook (smuuti), hümn, direktori kõne, kvartett orkester, tunnuskirja kättesaamine nimede järgi, suupistete laud.

Pärast kogu seda jämmi läksin veel kööki tsillama, külastasin Dorist, vaatasin mida teised teevad ja olin õnnelik, et ise seal ei pidanud reaalselt olema.

[ nädalavahetus, paraad, Laura sünnipäev ja surm ]

Laupäeva hommikul ärkasin elutoa madratsi peal üles. Kell oli siis seitse saamas. Oli tunda vänget suitsuhaisu, kurk oli megavalus, pea oli vatti täis, põis pitsitas.

Lootsin edasi magada, kuid issi mänguhoog läks aina hullemaks, suitsuhais muutus intensiivsemaks ja sellega ka minu peavalu.

Ülejäänud päevast võitlesin palavikuga, unetusega. Piinlesin suitsuhaisus ja jälgisin kella, kuna ometi saaks koju ära minna.

Palavik on nüüdseks edukalt maha surutud, alles on jäänud valus kurk/käha, nohu ja kõrvad on siiani lukus.

hate it. 

[ üks kamikaze ] palun

Kahe päevaga olen kõigest 4 pilti teinud. Üsna sarnased.

Rutiin on sees.

Üksnes mõned detailid erinevad.

Nagu näiteks see, et eile tegime söögiks kanafilee magushapu kastmes. Mina lõikusin kanafileesid kangideks/ribadeks ja Doris tegeles köögiviljadega. Lõpuks viskasime asjad valmimise järjekorras pannile. Hakkasin mõlaga pannil olevaid aineid segama, kui tuli Urmas ja ütles: ‘Ära süga seda nii palju.’

Viskasin mõla käest ära, peas monoloog: fain, las ta siis kõrbeb põhja.

Kaste sai üsna kiiresti valmis ja et mitte niisama taielda sain mõned  kartulitega GN nõud ära maitsestatud ja ahju visatud, hiljem portsjoneerisin veel karamellikisselli, viskasin vaarika toormoosi peale ja jagasin külmlettidesse laiali.

Ülejäänud ajast laotasin väljastuses salateid taldrikutesse.

Hiljem kutsuti mind kööki homset (loe: tänast) lasanjet tegema. Suur kulp valget kastet läks põhja, peale läks 7 ja pool lehte lasanjeplaati, sinna peale punasem hakklihakaste, plaadid, hakklihakaste, plaadid, hakklihakaste, plaadid, juust. Ja kõik see uuesti veel kaheksale nõule.

Koju jõudsin rampväsinuna, vastlakuklid (loe: vastukukalt) käes.

Täna valmistasime kana-juurvilja suppi.

Kanaosakesed viskasime külma vette, lisasime soola ja hakkasime supi jaoks juurvilju lõikuma. Lõikusin sibulaid ja porxi, Doris lõikus kapsast, tomateid, kardulaid.

10 minutit enne puljongi valmimist lisasime 2 loorberilehte ja mõned (~18) terapiprad.

Kuumutasime sibula-ja porganditükke, parema maitse saamiseks.

Puljongist õngitsesime kanaosakesed lõikelauale, kurnasime puljongit teise potti (kasutatud loorberilehed ja terapiprad jäädes sõela sisse) ja hakkasime kanaosakesi tükikesteks lõikuma.

Doris lõikas jälle sõrme.

Samal ajal kui ma kanaosakesi lõikusin läks puljongi sisse tükeldatud kapsas, kartul, sibul+porgand ja kõige lõpuks tükeldatud tomat. Hiljem siis kana ja 100 käputäit maitseaineid.

hakitud maitseroheline (petersell) läks ka peale.

Supp tuli päris hea.

Läksin siis oma külmleti tööd tegema: leivakandikud, piim, keefir, morss, vesi. Ehk siis, 4 kannu piimale, 2 kannu keefirile, 6 kannu morsile ja 2 kannu veele. Üks kann on siis nii umbes kahe liitriline. Ja kõige nende eest tuli hoolitseda, et nad ei saaks tühjaks. Ka leivakandikud, kuhu ühele läks 2-3 pätsi viilutatud musta leiba, 2-3 suuremat viilutatud peenleiba ja 2-3 viilutatud saia. Nendest pidi siis eraldama ka ‘pepu’ osakesed.

Jooksin end suurel vahetunnil täiesti punapeedipunaseks.

Samal ajal jõudsin ka kuulatud kuidas mõni tellis omale kamikazet, ehk siis järjekordselt ei osata menüüst (menüü ei ole kusjuures käsitsi kirjutatud, vaid on suurele ekraanile striimitud) lugeda, mida pakutakse. Kurzemet taheti siis tegelikult (see siis umbes guljaššitaoline kaste, kus on ka hapukurgid sees).

Koju jõudsin rampväsinuna.

[ äkki on ]

Selline tunne, et kohe-kohe köhin kopsud välja.

Avastasin, et meil siin esimesel korrusel pesitseb meganunnu kass.

See nädal tuleb mingi eriti lebo. Reaalselt koolis pean olema kolmapäevani. Neljapäeval on chill päev, direktori vastuvõtt ja reede on kalendris punane päev. Nädalavahetusel siis Puhja, Laura sünnipäeva pidama.

Tegime juba sajandat korda Dorisega pastarooga, mida me hiljem ise ka mekkida saime. Tegemisel oli selle maik vapustav, kui aga ta marmiidis mitu tundi seisab, ei ole selle mekk enam nii vapustav midagi.

Doris ja ‘törts’ kätekreemi.

Kolmas korrus.

Mõmm ootab mind koju tulles veidrates kohtades.

Täna oli isegi ärevus sees, et kus mõmm siis täna ka peidus on.

Ja siin ta oligi:

Eile:

Siiani ei anna rahu mu unenägu. Kus ma siis lendasin lennukiga ja siis järsult kukkus lennuk. Ärkasin kusagil veekogus üles, üritasin hädaabisse helistada, kus siis ohati mu situatsiooni peale: ‘No olgu, ma siis saadan kellegi sinna.’

Unenägude seletaja - LENNUK - lootuse täitumist. Lennuki kukkumine – õnnetust.

[ vähe kolesterooli ]

Seljanks oli täna teemaks.

Algas sellega, et hakkisin sibulaid eriti suurteks tükkideks. Ja kuna Dorisel on nüüd kardulate lõikamisega trauma, oli mul au ka neid lõikuda.

Tänane päev jääb eelkõige sellega meelde, et sellist kohivjanu pole ma veel varem tundnud. Janunesime kohvi järele ikka päris hullult. Mina vähemalt kõige rohkem. Ja muidugi ka ilgelt räige uni. Lõikumisel ainult haigutasingi, oleks päris mitu korda selle pärast näppu lõikand.

Seljanks tuli päris hea, viskasime (Urmas viskas) päris palju maitseaineid sisse ja siis visati 15 kilo seljanksi termosesse ja sinna see jäigi.

Edasi sain praadida juustušnitsleid. Paneeritud juust siis, mitte juust+liha ära paneeritud olekus. Üsna tossune värk oli. Praadisin suurel pannil, 6 tükki korraga ja ikkagi läks osa pannist suitsema. Silmad hakkasid kipitama tollest suitsust. And all that fun jazz. 

Tore oli ka see, et kui me jõudsime praadimisega ühele poole, pesime panni ära ja mõtlesime, et nüüd ongi kõik. Saame lebotada.

Sittagi. Urmas jalutas sisse ja käskis meil juustušnitsleid juurde teha ja neid ära praadida, tolsamusel pannil, mida me just ära pesime !

Ma loodan, et te ikka teate, et pann on pool meetrit x pool meetrit suur ja veel ‘elektriline’. Mis siis sisuliselt tähendab seda, et ta ära jahtumis(ka soojenemis)aeg on pool sajandit.

Seega, we had fun.

Eile deklareerisime tulu kalluga.

Tuli välja, et ka mina saan pappi !

Ja täna ootas mind mõmps juba teises kohas:

[ tõmban välja sult ]

[ näita samme ]

Mõtisklesin terve õhtu, et mida valmistada romantiliseks õhtusöögiks. Algseks mõteks tuli  tagliatelled mõnusa paprika-kanafilee-rõõsa koore kastmes. Siis aga tuli viimase minuti mõte: isetehtud südamekujuline pizza. Läksin kindla peale välja + see on veidi taskukohasem variant ka. Ja noh, pizzat saab taignarullita ka voolida, tagliatellesid, mitte nii väga.

Mu otsust aitas kaasa ka issi, kes helistas järgmise päeva hommikul: ‘Ou, kuule, kas sa oled kodus praegu ? Kas sa saaksid mind aidata, kus sa eladki ? Tule siis välja, eks. Ma tulen kohe Urmasega (vend tal) kohale.’

Vedas siis, et ma võtsin just tolleks päevaks omale vaba päeva.

Tuli välja, et issi pidi oma bemmi viima parandusse (summut oli pikemat aega juba katki), kella 10-ks. Selleks tuli aga teda bemmiga Puhja ära viia, et siis ise tagasi Tartu tulla, et siis bemmi parandusse ära viia. Õhtul siis bemmi parandusest Puhja ära viima ja siis tagasi bussiga Tartu tulla.

Keeruline aga omamoodi arusaadav.

Veelgi keerulisemaks tegi olukorra see, et ma ju sõita põhimõtteliselt ei tohi, juhiload on läbi (libedasõit on tegemata) ja riskida ei taha. Pealegi, kella üheksaks pidi meile Elioni tüüp internetti panema tulema.

Palusin siis kallult abi. Tema ju sõita tohib ja tal parasjagu oli aega küll.

Kell oli siis natuke pärast kaheksat saanud, pidime kiirustama, kui tahtsime omale koju netti saada. Sõitsime siis kiiresti Puhja, viskasime issi maha ja käbe-käbe sõitsime tagasi Tartu.

Bemm samal ajal möirgamas hullemini kui murutraktor, tavaline traktor ja lennuk kokku.

Jõudsime 5 minutit üheksa läbi Kaubamaja lähistele (et siis peaaegu kohal juba), kui helistas Elioni tüüp, et ta tuli netti paigaldama.

5 minutit hiljem jõudsime kohale ja trall hakkas pihta.

Närv oli veel sees, kuna kell hakkas vaikselt kümme saama ja bemm pidi kümneks paranduses olema.

Jõudsime natuke enne kümmet kohale, andsime bemmi ära. Kallu tatsas lõpuks tööle ja mina tatsasin koju.

Veidikese aja pärast hakkasin siblima kesklinna poole. Oli vaja osta tooraineid õhtusöögi jaoks.

Otsustasin minna Lõunakeskuse Rimisse.

Seal ostsin nii palju kraami kokku, et lausa raske oli kõndida. Samas pidin ka ettevaatlikult kõndima, kuna ostsin magustoidu jaoks vahukoort (mis pideval raputamisel mul ükskord topsis vahtu läks) ja viskiklaase, kuhu ma siis hiljem seda magustoitu portsjoneerisin.

Magustoit koosnes vahukoorest, kodujuustust, külmutatud vaarikatest. Pizzat tegin Itaalia kastmega, mille peale läks pizzakate (vorstitaoline toode), kuubikuteks lõigatud tomatitükid, juustu, sinna peale ananassitükikesed ja veelkord juustu.

Õhtusöök sai valmis tehtud, nüüd jäi vaid oodata kõnet carstopilt, kuna me pidime ju veel bemmi Puhja ära viima. Nii umbes poole viie paiku helistas issi, talle helistati carstopist, et auto on valmis. Kallu siis uuris veidi ja sai teada, et seda kohta pannakse kinni kell viis. Seega pidi jällegi kiirustama, kuna jalutuskäik sinna võttis vähemalt 20 minti aega.

Ootasin siis küünavalgel kallu naasemist.

Pärast pooleteise tunni ootamist oli pizza otstest veidi ära kõrbenud ja minul meel kurb.

Pärast mõningaid arusaamatusi jõudis kallu lõpuks koju, näpus ei kommikarpi ega maltsa (loe: lille). Ju ma siis ekslikult arvasin, et äkki ma saan mingit kingitust, Valentinipäevaks, märkamaks, et ma siiski olemas olen. Oleks ju armas olnud..

Tundsin, et olin asjata rabelenud terve päev.

Sõime siis pizzalõigud ja magustoidu ära ning suundusime bemmiga Puhja, andsime bemmi üle ja jäime bussist maha. Saime tund aega niisama molutatud (kus emps mulle kaelakeed Valentinipäevaks kinkis, väike mõmm rippumas (megaarmas)) ja siis jooksime teise bussi peale.

Tänane päev on ka eriti munn olnud.

Kohe hommikust peale oli selline nõme tuju peal. Ei tahtnud eriti palju süüa teha. Retsepte uurides tahtis Doris teha azuud, millele läks mingi 20 kilo kartuleid ja 14 kilo veiseliha. Ma algul olin kategooriliselt vastu, siis Tiiu veenas mind ümber: ‘Veiseliha on juba valmis lõigatud !’

Hakkasin siis kartuleid kangideks (ka sektoriteks) lõikuma, Doris lõikus samal ajal marineeritud kurke. Kui ta sellega valmis sai, hakkas ta ka kartuleid lõikuma. Polnud isegi kilo ära lõikund, kui kuulda oli tuttavat häält – Doris lõikas omale näpu sisse ! No tere tore, verd tuli pöidlast ikka korralikut. Sain siis seda 20 kilo kartuleid suhteliselt üksinda (Kadi abistas mind veidi) lõigatud. Veelgi nõmedam tuju.

Nõme tuju ei paranenud ka siis, kui Urmas (seekord siis söökla juhataja) tuli nüüd sellise jutuga, et alates tänasest ei saa me enam hommikuti pirukaid.

Algul võetakse meilt võimalus valida omale isetehtud sööki, nüüd ei saa me enam ka hommikuti pirukaid. Milline orjastamine ! Mitte, et me nõuaks mingeid kosmilisi asju, aga kammooon noh. Kas pirukad on tõesti see koht, kust omal raha kokku hoida ?!

[ are you happy ] new year

Ei teagi nüüd kust alustada.

Käisime pühapäevasel päeval eelmaratonil. Klassiga. Toitu näljastele jagamas.

See oli kergelt öeldes kohutav. Hommikul vara pidi üles ärkama, sellele järgnes siis mingi eriti pikk ootamine (külmetamine) bussi järele. Elva või kusagile (maratoni finišisse) sõitsime Lõunakeskuse lõõtsbussiga.

Kui me sinna lõpuks kohale ilmusime, aeti meid bussist välja ja oi mine pekki kui külm seal oli, metsas. Meid oli nii palju seal, et põhimõtteliselt lõunani ei saanudki me midagi muud teha kui külmetada, kulli mängida või siis vahelduva eduga bussis istuda.

Siis aga hakkas jagamine pihta. Paime Dorisega end kuuendasse punkti toitu jagama. Meie õnneks, või siiski kahjuks oli see punkt aga suhteliselt kaugel. Peaaegu kedagi ei käinudki seal söömas, mõned üksikud, mõned vingujad, mõned välismaalased.

Peamiselt saingi üksinda seal jagada, Doris külmus jääpurikaks ära ja ma siis üritasin end vahelduva eduga ülesuhkrustatud teega soojendada.

Koju jõudsin siis täiesti läbikülmumuna ja nii väsinud olekus. Värisesin teki all end talveunne.

Hommikul ärgates tundsin, et kurk oli valusavõitu ja pea valutas endiselt. Siiski otsustasin minna kooli.

10 minutit hiljem kirjutas Doris, et tema ei jõuagi kooli.

16-st inimesest jõudis kööki vaid 8 inimest. Üks trobikonnast pidi veel ära minema lõuna ajal. See tähendab siis seda, et toimus eriolukord.

Jagamises puudusid inimesed, nõudepesus puudusid inimesed, külmletis…

Otsustati siis jagada meid tähtsamatesse kohtadesse ära. Ehk siis jagamisse läks 4 inimest (nagu tavaliselt), nõudepessu 2 inimest ja ülejäänud said aidata niisama.

Tuletaks ehk seda meelde, et nõudepesus läheb tavaliselt 4 inimest vaja – 2 taga (taldrikute-kausside ära võtmine restilt, kahvlite-nugade-lusikate asetamine vastavalt nõusse, klaaside asetamine restikohale ja muidugi kandikute etteviimine (kui asjad hakkavad ees otsa saama, siis peab neid ette ära viima)) ja 2 ees (peamiselt eelpesu ja asjade asetamine õigetesse asenditesse).

Olin siis klassikaaslasega kahekesi nõudepesus, tema tagaosas, mina ees. Just siis, kui lõpetasime oma vestlust sõnadega: ‘.. nii mõttetu päev on täna.’ läks nõudepesu eesotsas katki äravoolu toru. 200 liitrit vett voolas maha.

Mis seal siis ikka, jooksin lambapeana moppi haarama, klassikaaslane jooksis suure ämbri järgi. Kutsuti söökla juhataja ja pesumasin pandi kinni.

Just kõige paremal ajal, suurel vahetunnil !

Tekkis räige järjekord.

Pidime täis saanud RASKED/MUSTAD restid viima kööki pessu, samal ajal siis säilitama külma närvi ja muidugi edasi mopitama (kusagil sööjate jalgevahel). Sööjad nagu sööjad ikka: ‘..iuuu, nii märg oooon.’ ja seejärel visatakse kandik, mustade/kasutatud nõudega, kusagile maha ja tehakse minekut.

Jõudsin veel kahvlite-nugade-lusikatega resti maha pillata (faking raske oli raisk). Mille peale siis Urmas (söökla juhataja) nii muuseas mainis, et ära pane nii palju söögiriistu sinna peale. MISMÕTTES ?!?! Mina panin või ? Kurat, ma üritasin seda tühjendada ju, sorri tõesti, et mul varem aega polnud seda tühjendada. ÄÄÄASDAÄASDJASJDASJJD

No kergelt öeldes ajas sita keema küll.

Kui olukord enam-vähem rahunes maha, pesumasina äravoolu toru saadi tühjaks tehtud, pandi masin jälle käima ja mõne aja pärast oli kõik jälle okei.

Väljaarvatud see, et olen vaimselt kurnatud.

Ja üks talveuni kuluks ära küll.

Homme siis vaba päev võetud. On plaanis teha oma teisele poolele (kallukallu) väike üllatus, seoses Valentinipäevaga, eks näis mis sellest välja tuleb.

Eelmine nädal, piltides:

[ still no ] internet connection