[ näita samme ]

Mõtisklesin terve õhtu, et mida valmistada romantiliseks õhtusöögiks. Algseks mõteks tuli  tagliatelled mõnusa paprika-kanafilee-rõõsa koore kastmes. Siis aga tuli viimase minuti mõte: isetehtud südamekujuline pizza. Läksin kindla peale välja + see on veidi taskukohasem variant ka. Ja noh, pizzat saab taignarullita ka voolida, tagliatellesid, mitte nii väga.

Mu otsust aitas kaasa ka issi, kes helistas järgmise päeva hommikul: ‘Ou, kuule, kas sa oled kodus praegu ? Kas sa saaksid mind aidata, kus sa eladki ? Tule siis välja, eks. Ma tulen kohe Urmasega (vend tal) kohale.’

Vedas siis, et ma võtsin just tolleks päevaks omale vaba päeva.

Tuli välja, et issi pidi oma bemmi viima parandusse (summut oli pikemat aega juba katki), kella 10-ks. Selleks tuli aga teda bemmiga Puhja ära viia, et siis ise tagasi Tartu tulla, et siis bemmi parandusse ära viia. Õhtul siis bemmi parandusest Puhja ära viima ja siis tagasi bussiga Tartu tulla.

Keeruline aga omamoodi arusaadav.

Veelgi keerulisemaks tegi olukorra see, et ma ju sõita põhimõtteliselt ei tohi, juhiload on läbi (libedasõit on tegemata) ja riskida ei taha. Pealegi, kella üheksaks pidi meile Elioni tüüp internetti panema tulema.

Palusin siis kallult abi. Tema ju sõita tohib ja tal parasjagu oli aega küll.

Kell oli siis natuke pärast kaheksat saanud, pidime kiirustama, kui tahtsime omale koju netti saada. Sõitsime siis kiiresti Puhja, viskasime issi maha ja käbe-käbe sõitsime tagasi Tartu.

Bemm samal ajal möirgamas hullemini kui murutraktor, tavaline traktor ja lennuk kokku.

Jõudsime 5 minutit üheksa läbi Kaubamaja lähistele (et siis peaaegu kohal juba), kui helistas Elioni tüüp, et ta tuli netti paigaldama.

5 minutit hiljem jõudsime kohale ja trall hakkas pihta.

Närv oli veel sees, kuna kell hakkas vaikselt kümme saama ja bemm pidi kümneks paranduses olema.

Jõudsime natuke enne kümmet kohale, andsime bemmi ära. Kallu tatsas lõpuks tööle ja mina tatsasin koju.

Veidikese aja pärast hakkasin siblima kesklinna poole. Oli vaja osta tooraineid õhtusöögi jaoks.

Otsustasin minna Lõunakeskuse Rimisse.

Seal ostsin nii palju kraami kokku, et lausa raske oli kõndida. Samas pidin ka ettevaatlikult kõndima, kuna ostsin magustoidu jaoks vahukoort (mis pideval raputamisel mul ükskord topsis vahtu läks) ja viskiklaase, kuhu ma siis hiljem seda magustoitu portsjoneerisin.

Magustoit koosnes vahukoorest, kodujuustust, külmutatud vaarikatest. Pizzat tegin Itaalia kastmega, mille peale läks pizzakate (vorstitaoline toode), kuubikuteks lõigatud tomatitükid, juustu, sinna peale ananassitükikesed ja veelkord juustu.

Õhtusöök sai valmis tehtud, nüüd jäi vaid oodata kõnet carstopilt, kuna me pidime ju veel bemmi Puhja ära viima. Nii umbes poole viie paiku helistas issi, talle helistati carstopist, et auto on valmis. Kallu siis uuris veidi ja sai teada, et seda kohta pannakse kinni kell viis. Seega pidi jällegi kiirustama, kuna jalutuskäik sinna võttis vähemalt 20 minti aega.

Ootasin siis küünavalgel kallu naasemist.

Pärast pooleteise tunni ootamist oli pizza otstest veidi ära kõrbenud ja minul meel kurb.

Pärast mõningaid arusaamatusi jõudis kallu lõpuks koju, näpus ei kommikarpi ega maltsa (loe: lille). Ju ma siis ekslikult arvasin, et äkki ma saan mingit kingitust, Valentinipäevaks, märkamaks, et ma siiski olemas olen. Oleks ju armas olnud..

Tundsin, et olin asjata rabelenud terve päev.

Sõime siis pizzalõigud ja magustoidu ära ning suundusime bemmiga Puhja, andsime bemmi üle ja jäime bussist maha. Saime tund aega niisama molutatud (kus emps mulle kaelakeed Valentinipäevaks kinkis, väike mõmm rippumas (megaarmas)) ja siis jooksime teise bussi peale.

Tänane päev on ka eriti munn olnud.

Kohe hommikust peale oli selline nõme tuju peal. Ei tahtnud eriti palju süüa teha. Retsepte uurides tahtis Doris teha azuud, millele läks mingi 20 kilo kartuleid ja 14 kilo veiseliha. Ma algul olin kategooriliselt vastu, siis Tiiu veenas mind ümber: ‘Veiseliha on juba valmis lõigatud !’

Hakkasin siis kartuleid kangideks (ka sektoriteks) lõikuma, Doris lõikus samal ajal marineeritud kurke. Kui ta sellega valmis sai, hakkas ta ka kartuleid lõikuma. Polnud isegi kilo ära lõikund, kui kuulda oli tuttavat häält – Doris lõikas omale näpu sisse ! No tere tore, verd tuli pöidlast ikka korralikut. Sain siis seda 20 kilo kartuleid suhteliselt üksinda (Kadi abistas mind veidi) lõigatud. Veelgi nõmedam tuju.

Nõme tuju ei paranenud ka siis, kui Urmas (seekord siis söökla juhataja) tuli nüüd sellise jutuga, et alates tänasest ei saa me enam hommikuti pirukaid.

Algul võetakse meilt võimalus valida omale isetehtud sööki, nüüd ei saa me enam ka hommikuti pirukaid. Milline orjastamine ! Mitte, et me nõuaks mingeid kosmilisi asju, aga kammooon noh. Kas pirukad on tõesti see koht, kust omal raha kokku hoida ?!