[ vähe kolesterooli ]

Seljanks oli täna teemaks.

Algas sellega, et hakkisin sibulaid eriti suurteks tükkideks. Ja kuna Dorisel on nüüd kardulate lõikamisega trauma, oli mul au ka neid lõikuda.

Tänane päev jääb eelkõige sellega meelde, et sellist kohivjanu pole ma veel varem tundnud. Janunesime kohvi järele ikka päris hullult. Mina vähemalt kõige rohkem. Ja muidugi ka ilgelt räige uni. Lõikumisel ainult haigutasingi, oleks päris mitu korda selle pärast näppu lõikand.

Seljanks tuli päris hea, viskasime (Urmas viskas) päris palju maitseaineid sisse ja siis visati 15 kilo seljanksi termosesse ja sinna see jäigi.

Edasi sain praadida juustušnitsleid. Paneeritud juust siis, mitte juust+liha ära paneeritud olekus. Üsna tossune värk oli. Praadisin suurel pannil, 6 tükki korraga ja ikkagi läks osa pannist suitsema. Silmad hakkasid kipitama tollest suitsust. And all that fun jazz. 

Tore oli ka see, et kui me jõudsime praadimisega ühele poole, pesime panni ära ja mõtlesime, et nüüd ongi kõik. Saame lebotada.

Sittagi. Urmas jalutas sisse ja käskis meil juustušnitsleid juurde teha ja neid ära praadida, tolsamusel pannil, mida me just ära pesime !

Ma loodan, et te ikka teate, et pann on pool meetrit x pool meetrit suur ja veel ‘elektriline’. Mis siis sisuliselt tähendab seda, et ta ära jahtumis(ka soojenemis)aeg on pool sajandit.

Seega, we had fun.

Eile deklareerisime tulu kalluga.

Tuli välja, et ka mina saan pappi !

Ja täna ootas mind mõmps juba teises kohas: