[ aastast mida munni ] päev 4

Tegime täna siis Mellaga herne suitsujuustu püreesuppi. Seekord siis 60-le inimesele.

Algul siis saime kelleltki 5 kilo külmutatud herneid, hiljem lisasime vett sinna juurde ja niikaua kuni me ootasime, et keegi vabastaks üht pliidi kohta jõudis kogu see mass kokku minna ja ära jäätuda. Kuumutasime seda kompotti kuni keskele tuli auk.

Herne doonits.

Täna siis saime Eesti rahvustoite teha. Sellist resto kogemust sai, kus toidud tehakse enne valmis ja siis oodatakse tellimusi, tellimuste järgi klopsitakse toit taldrikutesse ja antakse nood teenindajatele.

Vahepeal oli lausa hektiline.

Hiljem saime teada, et see oli meie kuulsuse pärast. Saime kuidagi kuulsaks ja inimesed tulid me toite mekkima. Nagu palju rohkem inimesi tuli kokku. Toit hakkas ka enneaegselt otsa saama.

Homme siis hullem päev, kuna siis on juba 80-le inimesele vaja toitu teha. +siis nendele ka kes pole kohti reserveerinud.

Õhtul on kusagil Rootsis mingi fäänsis restoranis õhtusöök ja siis vist oli minek kusagile pubisse ?

Killer päev on tulemas.

Lasime pärast praktikat leiba luusse ja läksime linna tuuritama.

Enne tuli siis linna kohale jõuda. Pidime nii umbes mõned kildid kõndima ja olimegi kohal.

Kahjuks pole seal linnas eriti midagi teha. Käisime natuke poodides, ostsime kraami ja siis tatsasime tagasi.

Väsimus murrab.

Tahaks juba täiega koju ära minna.

[ öölaulupidu ] pildid

[ puu paistab ]

[ üks ] nälg

Üks peatus enne mahaminemist astub bussi noormees, naerusuil, päikeseprill peas.

Vaatasin teda veidi aega ja siis otsustasin edasi aknast välja vaadata – mõtiskleda.

Üks kurv enne mu peatust astub siis ligemale ja küsib naerusuil:
‘Kas ma tohiks teilt miskit küsida ?’
‘Eee, noo, ikka jah.’
‘Kas te, noh, oskaksite mulle öelda, kust saaks osta… suhkruvatti ?’
‘Suhkruvatti ?!’
‘Jah, et noh, väljas on nii ilusad ilmad olnud ja noh, selline isu tuli peale.’ Ise siis samal ajal kahtlaselt naermas.

Jaa, poleks vist liialdus öelda, et see on üks kummalisemaid küsimusi, mida keegi mulle esitanud on.

Käisime täna kalluga The Hunger Gamesi vaatamas.

Kummalisele sokihaisule ja ‘värisevale kaamerale’ vaatamata oli kino ikka päris põnev. Nüüd on tekkinud tahtmine seda raamatut lugeda, kuna raamat pidavat ikka paaalju-paaaalju parem olevat.

Seega.

Tuleb see raamat nüüd kusagilt Apollost ära osta (~10 euri äkki) ja karta, et kui esimene raamat läbi saab, siis tekib tahtmine teised kõik juba ära osta.

Või siis tuleb käia iga päev raamatupoes raamatut lugemas.

Nagu vanasti.

Ajud, mitmesugused.

[ mingi näksimise teema ]

Käisime Dorisega elu esimest korda kolmekäigulist lõunat söömas.

Mingi koolipoolne värk oli.

Saime osalist teenindust tunda.

Teenindaja oli kohati selline kohamakas.

Eelroog.

Kohati oli seda väga ebamugav süüa, vürtsikilu oli selline krõmps ja soolane. ‘ahju’kartuli vahel olev asi oli päris maitsev.

Pearoog.

Kastet oleks võinud tiba rohkem olla. Seakeel on siiani ebameeldiv toit. Ja see seapraad oli kohati nätske, sattus selline vägagi toores tükk. Aga muidu selle seaprae mandli-šokolaadikaste oli päris hea. Pastinaagi-kartulipuder oli kuidagi väga mage.

Järelroog.

See mustikasupp jättis mu huuled-hambad lillakaks. Biskviidi pealne kaste oli veider.

13 – 19 mai siis Soome minek.

Lennukiga ! !!!!

excitement !

[ second place is first looser ]

Varahommik.

Kõht on kuidagi väga tühi aga süüa ei tahaks.

Streigi tõttu on tänane päev vaba.

Sellegipoolest on mul vaja teha kodutöid, mis ei lase enne ärategemist rahulikult magada, olla.

Hingedepäeva slaidishow. Õnneks on netis piisavalt palju infi selle kohta, ei pea raamatukokku tatsama.

Pliitide slaidishow.

Praktika aruanne.

• Tootmisruumid (seadmed, töövahendid)
• Praktikandi vastuvõtt
• Praktikanti suhtumine
• Ettevõtte plussid ja miinused
• Hinda ennast ja oma tegemisi, põhjenda oma hinnanguid

Need on põhiliselt need punktid, mille pärast tahaks tagasi teki alla minna, teist külge pöörata.

[ pool kakskümmend ]

Palju ei viitsi kirjutada. Olen väsinud.

Kuid õnnelik..

millegipärast

Viisin eile ühikavõtme ära.

Natuke aega läks aga asja sai.

Tegime Dorisega täna saja tuhandekümne viienda kaheksa miljon kuussajandat korda koorest pastarooga.

MmmmMmm, mõnusalt koorene..

Kahjuks läks ta mõne aja vältel kooresest olekust kuivanud olekusse. Ei saanud me seda maitset ka parandada piimaga. Täna oli mingi piima defitsiit terves koolis, no ei tulnud piima kohale.

‘Jaa, tunni aja pärast tuleb.’

*tund aega möödas*

‘Mmm, poole tunni pärast tuleb..’

*poole tunni pärast ‘Noh, on kohal ??!?!’*

‘Ei… Tunni aja pärast tuleb.’

Ja ei tulnudki.

Kraavipiim.

Jagasime täna Dorisega. Kuigi oleks pidanud transad olema (transport). Vastumeelt läksime sellegipoolest jagama.

Ei tahtnud kohe üldse minna, kuna teadsin oma köhahooge ette. Kui palju räägin, kuivab kurk ära, pisarad hakkavad tulema, väike lämbumine ja räige köhahoog.

Keset seaprae jagamist tekkis siis selline olukord. Olin sunnitud oma köha alla neelama, pisaraid ma ohjeldada ei suutnud. Lõpuks andsin poolenisti lämbudes seaprae ära ja jooksin kähku kööki köhima.

Tiiu: ‘Köha on või ?’

Pole ammu oma räigest lõustast pilte teinud.

Räige..

Late Night Alumni – Epilogue

[ üks kamikaze ] palun

Kahe päevaga olen kõigest 4 pilti teinud. Üsna sarnased.

Rutiin on sees.

Üksnes mõned detailid erinevad.

Nagu näiteks see, et eile tegime söögiks kanafilee magushapu kastmes. Mina lõikusin kanafileesid kangideks/ribadeks ja Doris tegeles köögiviljadega. Lõpuks viskasime asjad valmimise järjekorras pannile. Hakkasin mõlaga pannil olevaid aineid segama, kui tuli Urmas ja ütles: ‘Ära süga seda nii palju.’

Viskasin mõla käest ära, peas monoloog: fain, las ta siis kõrbeb põhja.

Kaste sai üsna kiiresti valmis ja et mitte niisama taielda sain mõned  kartulitega GN nõud ära maitsestatud ja ahju visatud, hiljem portsjoneerisin veel karamellikisselli, viskasin vaarika toormoosi peale ja jagasin külmlettidesse laiali.

Ülejäänud ajast laotasin väljastuses salateid taldrikutesse.

Hiljem kutsuti mind kööki homset (loe: tänast) lasanjet tegema. Suur kulp valget kastet läks põhja, peale läks 7 ja pool lehte lasanjeplaati, sinna peale punasem hakklihakaste, plaadid, hakklihakaste, plaadid, hakklihakaste, plaadid, juust. Ja kõik see uuesti veel kaheksale nõule.

Koju jõudsin rampväsinuna, vastlakuklid (loe: vastukukalt) käes.

Täna valmistasime kana-juurvilja suppi.

Kanaosakesed viskasime külma vette, lisasime soola ja hakkasime supi jaoks juurvilju lõikuma. Lõikusin sibulaid ja porxi, Doris lõikus kapsast, tomateid, kardulaid.

10 minutit enne puljongi valmimist lisasime 2 loorberilehte ja mõned (~18) terapiprad.

Kuumutasime sibula-ja porganditükke, parema maitse saamiseks.

Puljongist õngitsesime kanaosakesed lõikelauale, kurnasime puljongit teise potti (kasutatud loorberilehed ja terapiprad jäädes sõela sisse) ja hakkasime kanaosakesi tükikesteks lõikuma.

Doris lõikas jälle sõrme.

Samal ajal kui ma kanaosakesi lõikusin läks puljongi sisse tükeldatud kapsas, kartul, sibul+porgand ja kõige lõpuks tükeldatud tomat. Hiljem siis kana ja 100 käputäit maitseaineid.

hakitud maitseroheline (petersell) läks ka peale.

Supp tuli päris hea.

Läksin siis oma külmleti tööd tegema: leivakandikud, piim, keefir, morss, vesi. Ehk siis, 4 kannu piimale, 2 kannu keefirile, 6 kannu morsile ja 2 kannu veele. Üks kann on siis nii umbes kahe liitriline. Ja kõige nende eest tuli hoolitseda, et nad ei saaks tühjaks. Ka leivakandikud, kuhu ühele läks 2-3 pätsi viilutatud musta leiba, 2-3 suuremat viilutatud peenleiba ja 2-3 viilutatud saia. Nendest pidi siis eraldama ka ‘pepu’ osakesed.

Jooksin end suurel vahetunnil täiesti punapeedipunaseks.

Samal ajal jõudsin ka kuulatud kuidas mõni tellis omale kamikazet, ehk siis järjekordselt ei osata menüüst (menüü ei ole kusjuures käsitsi kirjutatud, vaid on suurele ekraanile striimitud) lugeda, mida pakutakse. Kurzemet taheti siis tegelikult (see siis umbes guljaššitaoline kaste, kus on ka hapukurgid sees).

Koju jõudsin rampväsinuna.

[ näita samme ]

Mõtisklesin terve õhtu, et mida valmistada romantiliseks õhtusöögiks. Algseks mõteks tuli  tagliatelled mõnusa paprika-kanafilee-rõõsa koore kastmes. Siis aga tuli viimase minuti mõte: isetehtud südamekujuline pizza. Läksin kindla peale välja + see on veidi taskukohasem variant ka. Ja noh, pizzat saab taignarullita ka voolida, tagliatellesid, mitte nii väga.

Mu otsust aitas kaasa ka issi, kes helistas järgmise päeva hommikul: ‘Ou, kuule, kas sa oled kodus praegu ? Kas sa saaksid mind aidata, kus sa eladki ? Tule siis välja, eks. Ma tulen kohe Urmasega (vend tal) kohale.’

Vedas siis, et ma võtsin just tolleks päevaks omale vaba päeva.

Tuli välja, et issi pidi oma bemmi viima parandusse (summut oli pikemat aega juba katki), kella 10-ks. Selleks tuli aga teda bemmiga Puhja ära viia, et siis ise tagasi Tartu tulla, et siis bemmi parandusse ära viia. Õhtul siis bemmi parandusest Puhja ära viima ja siis tagasi bussiga Tartu tulla.

Keeruline aga omamoodi arusaadav.

Veelgi keerulisemaks tegi olukorra see, et ma ju sõita põhimõtteliselt ei tohi, juhiload on läbi (libedasõit on tegemata) ja riskida ei taha. Pealegi, kella üheksaks pidi meile Elioni tüüp internetti panema tulema.

Palusin siis kallult abi. Tema ju sõita tohib ja tal parasjagu oli aega küll.

Kell oli siis natuke pärast kaheksat saanud, pidime kiirustama, kui tahtsime omale koju netti saada. Sõitsime siis kiiresti Puhja, viskasime issi maha ja käbe-käbe sõitsime tagasi Tartu.

Bemm samal ajal möirgamas hullemini kui murutraktor, tavaline traktor ja lennuk kokku.

Jõudsime 5 minutit üheksa läbi Kaubamaja lähistele (et siis peaaegu kohal juba), kui helistas Elioni tüüp, et ta tuli netti paigaldama.

5 minutit hiljem jõudsime kohale ja trall hakkas pihta.

Närv oli veel sees, kuna kell hakkas vaikselt kümme saama ja bemm pidi kümneks paranduses olema.

Jõudsime natuke enne kümmet kohale, andsime bemmi ära. Kallu tatsas lõpuks tööle ja mina tatsasin koju.

Veidikese aja pärast hakkasin siblima kesklinna poole. Oli vaja osta tooraineid õhtusöögi jaoks.

Otsustasin minna Lõunakeskuse Rimisse.

Seal ostsin nii palju kraami kokku, et lausa raske oli kõndida. Samas pidin ka ettevaatlikult kõndima, kuna ostsin magustoidu jaoks vahukoort (mis pideval raputamisel mul ükskord topsis vahtu läks) ja viskiklaase, kuhu ma siis hiljem seda magustoitu portsjoneerisin.

Magustoit koosnes vahukoorest, kodujuustust, külmutatud vaarikatest. Pizzat tegin Itaalia kastmega, mille peale läks pizzakate (vorstitaoline toode), kuubikuteks lõigatud tomatitükid, juustu, sinna peale ananassitükikesed ja veelkord juustu.

Õhtusöök sai valmis tehtud, nüüd jäi vaid oodata kõnet carstopilt, kuna me pidime ju veel bemmi Puhja ära viima. Nii umbes poole viie paiku helistas issi, talle helistati carstopist, et auto on valmis. Kallu siis uuris veidi ja sai teada, et seda kohta pannakse kinni kell viis. Seega pidi jällegi kiirustama, kuna jalutuskäik sinna võttis vähemalt 20 minti aega.

Ootasin siis küünavalgel kallu naasemist.

Pärast pooleteise tunni ootamist oli pizza otstest veidi ära kõrbenud ja minul meel kurb.

Pärast mõningaid arusaamatusi jõudis kallu lõpuks koju, näpus ei kommikarpi ega maltsa (loe: lille). Ju ma siis ekslikult arvasin, et äkki ma saan mingit kingitust, Valentinipäevaks, märkamaks, et ma siiski olemas olen. Oleks ju armas olnud..

Tundsin, et olin asjata rabelenud terve päev.

Sõime siis pizzalõigud ja magustoidu ära ning suundusime bemmiga Puhja, andsime bemmi üle ja jäime bussist maha. Saime tund aega niisama molutatud (kus emps mulle kaelakeed Valentinipäevaks kinkis, väike mõmm rippumas (megaarmas)) ja siis jooksime teise bussi peale.

Tänane päev on ka eriti munn olnud.

Kohe hommikust peale oli selline nõme tuju peal. Ei tahtnud eriti palju süüa teha. Retsepte uurides tahtis Doris teha azuud, millele läks mingi 20 kilo kartuleid ja 14 kilo veiseliha. Ma algul olin kategooriliselt vastu, siis Tiiu veenas mind ümber: ‘Veiseliha on juba valmis lõigatud !’

Hakkasin siis kartuleid kangideks (ka sektoriteks) lõikuma, Doris lõikus samal ajal marineeritud kurke. Kui ta sellega valmis sai, hakkas ta ka kartuleid lõikuma. Polnud isegi kilo ära lõikund, kui kuulda oli tuttavat häält – Doris lõikas omale näpu sisse ! No tere tore, verd tuli pöidlast ikka korralikut. Sain siis seda 20 kilo kartuleid suhteliselt üksinda (Kadi abistas mind veidi) lõigatud. Veelgi nõmedam tuju.

Nõme tuju ei paranenud ka siis, kui Urmas (seekord siis söökla juhataja) tuli nüüd sellise jutuga, et alates tänasest ei saa me enam hommikuti pirukaid.

Algul võetakse meilt võimalus valida omale isetehtud sööki, nüüd ei saa me enam ka hommikuti pirukaid. Milline orjastamine ! Mitte, et me nõuaks mingeid kosmilisi asju, aga kammooon noh. Kas pirukad on tõesti see koht, kust omal raha kokku hoida ?!

[ köhö ]

Järjekordne huvitav päev.

Karmen ei räägi minuga ikka veel.

Ühikakoridoris kostus karjeid ja peaaegu olekski kaklema mindud.

Ja meil on mingi pihvivaras tekkinud. Selle tõttu saab homme hommikul nalja. Hakatakse uurima, et kes siiski pihve piistu paneb.

Ja siis veel perioodi lõpu tõttu saab homme vaid Suhtlemispsühholoogia tunni pärast kooli mindud ja reedel Toiduainete õp. pärast.