[ mini südameatakk ] päev 7

Täitsa hull on mõelda, et suvalisel hetkel võib sulle keegi sõnumit saata ja teatada, et sa ei näe oma sõpra enam mitte kunagi.

Kadi (klassiõde, kellega me tuba jagasime) sai eile õhtul sõnumit, et ta sõber poos end üles.

Kõik ihukarvad tõusid püsti, ei osanud Katriniga kuidagi olla. Sellegipoolest ootasime, kuna Kadi oli valmis rääkima, olime talle olemas, toeks.

Täna on ka selline kurb meeleolu olnud.

Ja kella kaheksast saati oleme liikvel olnud.

Kell kuus jõudsin ma lõpuks ometi koju, kus järjekordselt polnud kedagi mind ootamas.

Enne Tallinna lennates jõudsin ka uudiseid lugeda, kus oli öeldud, et Eestis puhub jõhker tuul. Seest võttis isegi kõhedaks. Olukorda ei teinud ka paremaks siis, kui me lendasime Helsinkist Tallinna väikese lennukiga.

Igat väiksemat tuult oli tunda, lennuk laperdas nagu ma ei tea mida.

Maandumisel tuli ka selline koht sisse, kus ma tõsimeeli arvasin, et nüüd on minu kord  tulnud.

Lennuk hakkas täiega edasi tagasi laperdama, kui järsku läks ta täie pasaga alla paremale. Nagu diagonaalis. Asja tegi veelgi hullemaks see, et maa oli nii ligidal. Nagu Ameerika mäed.. Ainult, et me polnud lõbustuspargis.

Keegi isegi karjatas.

hiljem sain teada, et kadi oli see karjuja.

Siin on siis video sellest.

Ja kusjuures, video ei uju sellest, et mu käed värisevad vaid ikkagi sellest, et terve lennuk rappus nagu kaseleht tuule käes.

[ täishäda ]

Käisime täna eile (kell jõudis 0:00 tiksuda, kui ma seda postitust avaldasin) 21 Jump Streeti kinos vaatamas.

Huumor kuubis.

Pärast seda käisime Lõunaka Suures Mängumaas lapsi piiderdamas.

Kolmapäeval on plaan minna Dorisega Aurasse.

Tahaks.

Täna Eile lugesin oma vanu blogipostitusi.

Maksi piltide vaatamine teeb siiani haiget. 

[ uus aasta ] piltides

Unetus.

Uusaasta vastuvõtt.

Baila.

Kesklinna poole tatsamine.

Mother-effin-duckface.

Karmen kaotas oma mobiili, ajutiselt.

Emajõe juurde saabumine.

Karmen leidis mobiili.

Jõle rumm (koolaga lahendatud).

Eluvinge ilutulestik.

Ja uus aasta.

Zeh next dai.

Kallu läinud varahommikul.

Kiisumäu mängimas laternaga, mida Karmen õhtul/öösel/hommikul tuppa tassis.

Ja muidugi tuleb hommikul kohe edasi juua =D.

[ feed me with stories ]

Et oma masemõtteist üle saada tegin päevasel ajal statistikat.

Numbrid mulle meeldivad.

Tõdesin seda, et iga 6.1 päeva pärast kuulen Tema häält ja iga 5.5 päeva pärast saan Talt sõnumit. Suure tõenäosusega ei saa ma talt neljapäeviti ühtegi sõnumit ja pühapäev on see päev, mil ma saan kindlasti sõnumit (umbes 16:31 paiku) + Ta häält kuulda (umbes 18:44 paiku õhtul).

55 päevaga olen ma saanud 9 kõnet ja 10 sõnumit. Tänasega siis 11 sõnumit.

Jah, lõpuks sain oma kauaoodatud elumärki. Orjus on täies hoos käimas ja teisipäeval tuleb ta Tartusse, uuele komisjonile. Hoiame siis pöidlaid, et ta ei peaks seal enam kauem jaurama.

Kange tahtmine on teda näha.

Pärast statistitsemist rööviti mind ühikaseinte vahelt ära. Sõitsime emme ja issiga Lõunakasse.

Sealt edasi juba onu sünnipäevapeole.

Ülimõnus õhkkond oli, söök oli imemaitsev ja nalja sai nabani. Sünnipäevalaps küsis ka Tema kohta, et miks Teda kohal polnud.

Kahjuks sai see tore aeg läbi ja nüüd ma olen jälle siin, ühikaseinte vahel.

Seekord aga väga toreda tujuga.

[ marta ]

Köögis toimus eriti lebo reede. Perioodi viimane päev, oli aimata, et palju inimesi sööma ei tule. Isegi ühikas, kuuest inimesest oli kõigest 2 inimest kohal.

Retseptiks valis Doris välja (jõudis jälle varem kohale) pannukaid (40nele inimesele), olin kohe sajaga nõus ja ütlesin seda ka valjult välja. Õpetaja siis: ‘Sajale inimesele ?’. Mina siis: ‘Aaa, eieie ! Sajaga teeme neid pannukaid, nagu täiega teeks neid =D.’

Küpsetasime siis kahel pannil neid pannukaid. Doris sai omale natukene kinnivõtva panni ja mina sain omale raske panni, millega ei saanud pannukaid flippimisega ümber pöörata. Nii lebot söögitegemist pole veel olnud. Sõime Tiiu (kursajuhataja) poolt toodud rullbiskviiti, jõime kohvi, rääkisime teineteist surnuks, sõime paar feili pannukat moosiga ja lihtsalt niivõrd tore oli. Ei pidanud kiirustama, ei pidanud sibulaid lõikama ega miskit.

The perfect pancake.

See hetk otsustasime ka õhtul kusagile chillama minna.

Saime jälle A-poolel toitu jagada. Lebo lebo lebo. Inimesi oli niivõrd vähe, et kui üks kassadest oli juba kinni pandud ja meie olime oma toidud ära söönud, siis istusime ratastega toolidele ja sõidutasime end siia-sinna.

Pärast kooli tatsasin ühikasse, kus ma oma 6 asja kokku pakkisin ja õe poole ära läksin. Taskus põrkasin kokku Karmeniga, kes siis oli tööle tatsamas.

Õe juures olles vaatasin, kuidas ta tegi oma soolaseid pannukaid, keeras neid rulli, pani ahjuplaadile, puistas juustu peale ja viskas ahju ära. Ootasime ka töötavad inimesed ära (Sven ja Olavi) ja siis läksime kesklinna poodi, Rimisse, kus me siis 3 vanakat ostsime, kahe pudeliga sai väikese pläsku kaasa (MUST HAVE !!), millest ühe ma siiski ära pätsasin.

Õe juures tegime siis 4 pitsi Vanakat tasa ja oligi aeg mul uuesti kesklinna poole tatsama hakata.

(poole tee pealt tundsin, kuidas vanakas hakkas vaikselt ära kammima, sain ka sõnumit kallult !)

Dorisega siis kohtusin kaubsi juures, käisime ka kaubsis kraami vaatamas ja siis läksime Superalkosse alkot ostma. Ostsin omale 2 Somersby-d, milles üks läks kohe Kaarsilla juures katki. Tegin mitte-enam-nii-kaine-peaga valearvestuse ja olingi põlvili maas, katkine Somersby minu juures suremas, mahla välja ajamas.

Maandusime pargis, kus me siis rääkisime, jõime, vaatasime, muljetasime, kuni põis hakkas räigelt pitsitama ja me olime sunnitud tagasi kaubsi minema. Kaubsi vets on ikka kõige jubedam..

Läksime siis dedi kohvikusse niisama vaatama, et mis neil seal oli. Seal sooja leti juures nägime marmiite ja küsisime neiult, kes seisis seal, et kas tal ka kukuvad need asjad marmiitidelt vette ja et kas ta põletab vahetevahel oma käsi ära, kuna kõik on lihtsalt nii kuum seal. =D Neiu hakkas naerma ja ütles, et nii ongi.

Nõme süsteem igal pool.

Edasi rändasime Vildesse, tahtsime pulli pärast gluteenikuid mängida, küsida menüüde kohta (mida me kunagi perioodi alguses pidime uurimustööd sellest tegema). Lõpuks võtsime omale lihtsalt 2 siidrit ja nautisime õhkkonda.

Siider oli killerhinnaga aga ma otsustasin seda nii võtta, et me nagu oleks tolle õhkkonna eest ka maksnud.

Edasi tekkis kusagilt x kohast selline mõte, et võiks kusagil vessarit tegema minna. Turistid nagu me oleme, küsisime randomitelt infi ja saime teada, et üks oli TPP (Tsink Plekk Pang) kolmanda korrusel, Relaxi nimetusega ja teine pidavat olema kusagil Krooksu juures. Läksime siis algul Relaxi, kus me siis samatargalt sealt väljusime, killerhinnad o-m-g, kuigi koht oli suhteliselt ok.

Otsustasime siis toda Krooksu juures olevat vessari kohta otsida, poolel teel vaatasime ühest aknast näidiskööke, oo, kui kenad need oli.

Siis kunagi jälle mõtlesime juhiseid küsida. 3 tüüpi (loengumees, Reimo ja Reimo 2.0) osutusid ohvriks, nendelt saime ka teada, et too Krooksu juures koht on juba 2 aastat kinni olnud, et kust me ‘sellised’ kargasime välja. Hiljem üritasid nad meid stripiklubisse viia, ja veel hiljem ei saanud me neist lahti ja kui me lõpuks saime, tuli Reimo-nimeline (tema olig see, kes mulle Marta nimeks pani, kuna ma ei öelnud enda nime) uuesti tagasi ja tahtis meile taksot kutsuda. Keeldusime kategooriliselt ja tatsasime hoopis Hessi, kus ostsime juustuburksi.

Hiljem juba ilmus Dorise isiklik takso kohale ja ma tatsasin, nagu siilike udus, tagasi õe poole.

Hiilisin välisuksest sisse, mis oli millegipärast lahti, võtsin vaaikselt-vaaaikselt oma papud jalast, riputasin mantli nagisse, käekott sinnasamma ja üritasin aru saada, et kuhu mu ase on tehtud. Avasin vaikselt Olavi toa ust (õde rääkis õhtal, et mu ase peaks seal olema), kus ma maas ei näinudki ühtegi madratsit. Panin ust vaikselt tagasi kinni ja seejärel püüdsin oma õnne õe ja Svenni toas.

Ka seal ei näinud ühtegi madratsit…

Pettumusega suundusin kööki, istusin laua taha ja hakkasin vaikselt magama jääma.

Üles ärgates mõtlesin uuesti oma õnne proovida, seekord tuba moblaga valgustades. Sama.. Aga seekord krigises õe ja Svenni uks niivõrd värdjalikult, et ma mõtlesin visata end hoopis tugitoolile pikale ja sinna magama jääda. Tuppa sisenedes kuulsin, kuidas õde ärkas hüppega üles ja sositas miskit Svennile. Sel hetkel sain aru, et õde oli hirmunud, mõtles, et ma olen kas vaim, või varas. Kasutasin oma võimalust ja jäin creepylikult seisma, teise käega lükkasin ust tagasi kinni. Seisin. Aaaeglaselt kõmpasin krigiseva põranda saatel õe poole. =D Ja siis lihtsalt hakkasin naerma.

Sven ja õde tõusid püsti, Sven läks mulle madratsit tooma ja õe käest kuulsin, et nad olevat juba kõik Vanakad tühjaks joonud, roopimas käinud ja ma olevat teda ikkagi räigelt ära ehmatanud.

Täna siis toimub õe sünnipäevapidu, söögitegemine on täies hoos.

And i, may or may not, am waiting for a call. 

[ veiseliha sofikohvi kastmes ]

Reedesest:

See on Sofi.

Käib iga päev meil kooli juures toitu nurimas.

Nagu väike mõmmi.

Ja see oli meie reedene saak.

Böfstrooganov, mida me Dorisega koos tegime ja mingi kotletinärakas.

Täna.

Sai kalluga räägitud lausa 16 minutit. Tuleb välja, et ta on haigeks jäänud. Palavik, köha, nohu. Aga ravida ei saa ennast..

Lõunaaegu sõitsime vanematega Sepa turgu, kus ma siis omale uued kingad sain, suht räige nurimise peale. Pole küll sellised, mis Walkingis, aga ma arvan, et nad on isegi paremad. Pole sametist ja EHK säilivad kauem.

Nüüd Puhjas, madratsi peal, vaatan telkut (Top Gear) = ultimate chillax.

27 päeva pole kallut näinud.

oeh.

[ kannata ära ]

Tere hommikust !

Ärkasin just, kell on 15:41. Käe ja näo peal on tudumärgid.

18 tundi und. Väga confusing uni oli.

Eilsest tuli üks naljakas fraas meelde. Tegime Dorisega singirullidele täidist. Riivisin juustu ära, lisasin majoneesi, pressitud küüslauku. Segasime möksi kokku. Maitsestamiseks/värvi juurde andmiseks hakkisin tilli. Doris tegi siis möksi keskele väikese augu sisse ja ütles: ‘Uuristasin tillile auku.’

*vaikus*

Naerupahvak.
Itsitasime nagu põhikooli tüdrukud seal.. Real mature. 

Homme siis kella 10-st formelit vaatama. 10-st hommikust. Head ärkamist !

Kõige hullem on ikkagi see, et kalluga rääkimine on 0. Kui saaks päevas kasvõi veidi rääkida, oleks see mõnevõrra talutavam. Aga nii, teda nagu polekski olemas. Eksisteerib teises dimensioonis. Sellega liigub ka aeg teo kiirusel. Möödas on kõigest nädal.. Ja ma vingun, nagu oleks kuu aega oleks möödas. Raske om.
Aga ! Peab hakkama saama.

(=

[ olen haige ]

Olen nii haige. Tunnen ennast nii sitasti. Ma ei taha ega jõua enam olla. Ja täna on sünnipäevapidu, kus peab sööki ja värki tegema. Ja kui ma neelan, siis paremas kõrvas käib mingi plõksatus läbi. Tead küll noh, see, kui oled haige, siis käib plõksatus.
Veel miskit? Vist mitte. Ei, ma ei tea, kirjuta midagi.

Ja mina kirjutasin seda!

//edit: kallu kirjutas minu eest.

[ liiga palav on väljas ]

See terve nädal koosnes põhimõtteliselt ujumaminekutest.

Eile käisime üht korterit vaatamas (korter numbriga 404 (apartment not found)). Sealt saime omanikult korvi, nimelt ta eriti ei tahtnud omale 2. kuuks üürnikke. Kurb, sest et praegusel ajal on väga raske mingisugust normaalset korterit leida, normaalse hinnaga. Ja vaevalt, et keegi üldse tahab 2. kuu pärast uusi üürnikke otsima hakata. Olukord on räbal. Õnneks saame väiksema üüripikendust tehat (2 nädalat). Seegi hea.

Hansapäevadel sai ka käidud.

Käisime Raualinnas (Tasku keskuse, Ahhaa keskuse, Aura keskuse ja Zeppelini vahelisel alal) uunikume vaatamas.

Nelja paiku tulid omanikud. Nii umbes 4-5 paari järgmist üürnikupotentsiaali tuli ka. Vaatasid korterit, rääkisid omanikega.

Hiljem tegin spagette bolognese kastmega ja pärast seda kappasin poodi jäätise (vaarika-mustika) ja arbuusi (3 kg) järele.

Vahepeal nautisin väljasolevat vihma ja nüüd söön arbuusitükikesi.

mmm.

Peab hakkama saama.

[ hele kusetoon ]

Kui ma parasjagu õhtusööki tegin, pani magav inimene külmakapi juhtme pistikusse ja jäi elumärke ootama. Paar jalalööki ja mõned minutid hiljem hakkas külmik urisema !

Ta on ellu ärkand !!! Elus ! Rõõm missugune.

Wibii.

Eile sai ka bemm korda. Mis tähendas seda, et täna põrutasime Võru poole, 80 km/h (asendusrehv ei lubanud kiiremini sõita).

Magav inimene vahetas Võrus bemmi rehvid uute teiste rehvide vastu ära, pakkisime magava inimene vana arvuti bemmi ja kappasime Kagu-Keskusesse. Seal ma tõdesin, et see on võrukate Viru keskus. Nii palju chillivaid piffe ühes kohas..

Hele kusetoon on pärit eilsest Kelgukoerte osast. Naersin selle üle päris kaua.

Chromeo ft. La Roux – Hot Mess